EELK JÜRI KOGUDUSE KUUKIRI DETSEMBER 2022 Nr 72

Siis elab hunt tallega üheskoos ja panter lesib kitsekese kõrval; vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos ning pisike poiss ajab neid. Js 11:6

Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Kuid miljonite aastate pärast oli inimene viimaks juba küllalt tark. Inimene ütles: Kes räägib siin Jumalast? Ma võtan tuleviku oma kätte! Ta võttiski. Ja nii said alguse maailma viimased 7 päeva.

Esimese päeva hommikul otsustas inimene tunda end vabalt ja hästi, taotleda ilu ja õnne. Ei olnud enam jumalanäolisust, oli vaid inimene. Ja kuna ta pidi millessegi uskuma, uskus ta vabadusse ja õnne, rahasse
ja edusse, planeerimisse ja oma turvalisusesse. Sest turvalisuse tagamiseks oli ta varustanud maa rakettide ja tuumapommidega.

Teisel päeval surid kalad saastatud veekogudes, linnud putukatõrjeks valmistatud kemikaalidesse, jänesed pliitolmu pilvedesse, sülekoerad ilusasse punasesse vorstivärvi, heeringad õlisesse vette ja merepõhja kogunenud jäätmetesse, sest jäätmed olid radioaktiivsed.

Kolmandal päeval kuivas rohi maapinnal ja lehed puul, sammal kividel ja lilled aedades, sest inimene otsustas ilma üle ning jagas vihma oma tarkade plaanide kohaselt. Kahjuks tekkis mõõdikusse väike viga, mis otsustas sademete üle. Kui nad lõpuks vea avastasid, seisid laevad jõgede sängides.

Neljandal päeval hukkusid pooled kaheksast miljardist inimesest. Osa taudidesse, mis inimene oli tootnud, sest keegi oli lahti laskunud viiruse, mis järgneva sõja jaoks oli valmis tehtud. Inimese välja mõeldud vaktsiinid osutusid kasutuks. Need ei toiminud enam, kuna neid oli kasutatud valimatult ja
korduvalt. Osa suri nälga, kuna lähikonnas kulgev sõda oli ärimehed teinud ihnsaiks. Nad needsid Jumalat, kes oli nende õnnetuses süüdi. See armas Jumal!

Viiendal päeval vajutasid ellujäänud punast nuppu, kuna tundsid end ohustatuna. Tuli mässis maakera endasse, mäed põlesid, mered aurasid, betoonvaremed seisid linnades mustade ja suitsustena. Inglid vaatasid taevast, kuid imeilus sinine planeet muutus punaseks, siis määrdunud pruuniks ja lõpuks tuhkhalliks. Ja inglid katkestasid oma laulu kümneks minutiks.

Kuuendal päeval saabus pimedus. Tolm ja tuhk varjasid päikese, kuu ja tähed. Ja viimane tarakan, kes oli elanud raketipunkris, suri suure kuumuse tõttu, mis ei tundunud üldse mõnus olevat.

Seitsmendal päeval, oli rahu. Lõpuks oli maa tühi ja paljas. Ja pimedus valitses kuivusest pakatanud ja lõhenenud maakoore peal. Ja inimese hing eksles viirastusena kaose kohal. Kuid sügaval all, põrgus, jutustati huvitavat lugu inimesest, kes võttis tuleviku oma kätte. Ja naer kaikus üles inglikoorini.
J. Zink