EELK Jüri Koguduse Kuukiri Jaanuar 2023 Nr 73

Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud,
ja vaata, see oli väga hea. 1Ms 1:31

Astume sisse Uue-Aasta väravast, ja kuulatame – vaikus. Tajume vaid end ümbritsevat ääretust. Oleme selles osalised nagu linnud ja kalad ja kogu loodus. Me ei vaja muud, kui olla vaikselt ja oodata oma Jumalat; olla vaikselt, et mõista mis ümberringi sünnib, et olla kõikide Jumala loodute lähedal ja kuulda nende häält. Vaikus on vajalik, et paljude häälte hulgast tunda ära just Issanda hääle.

Piibel ütleb: “kui sügav vaikus ümbritses kõike, saabus Sinu kõigeväeline Sõna taevast.” Meie esmane palve on nüüd: “Tee mind võimeliseks olema vaikselt et imetleda seda, et Sina tahad mulle kõnelda”.

Selleks, et mitte paista väljapoole tähtis vaid olla meelepärane Jumalale tuleb oodata, kuni sõnad, mida ütlen, tõusevad vaikusest. Ütlemist väärivad asjad ei ole lähedal, vaid kaugel. Seepärast tuleb olla vaikselt ja oodata, et sõnad tuleksid sealt kaugelt meie kõrvadesse ja suhu. Me teame ka, et meie oma sõnadest ei piisa. Me peame olema vaikselt, et õppida eraldama Jumala kõnet enda omast, sest me südames tahame olla Issanda suu, kui ütleme sõna. Me palume ikka ja jälle: “Anna Sina oma Sõnad minu suhu!”

Me ei pea rääkima selleks, et Jumal kuuleks maailma hädadest, ega loetlema Talle asju, mida meil vaja on. Me ei pea ka pagema inimeste eest, kes on lärmakad ja rahutud. Me võtame need asjad endaga kaasa vaikusse ja oleme valmis, Tema jaoks. Kui kogu maailma lärm ja torm lõpuks minu sees ja minu läbi hajub siis tajun Tema lähedalolu.

Sellises ootuses ja vaikuses muutub ka meie palve vaikseks, kuni vaikib sootuks. Me muutume kuulajaiks! Algul meile tundub, et meie kõneleme, seejärel õpime, et palve on vaikseksjäämine, nüüd teame, et see on vaid kuulamine.

Soren Kierkegaard on öelnud: “Mitte see, et kuuled ennast rääkimas, ei ole palve, vaid see, et vaigistad enese ja ootad vaikides, kuni kuuled kõnelemas Jumalat.”

Issand, Sa uurid mind läbi ja tunned mind.
Sina tead, millal ma maha istun ja millal ma tõusen;

Sa mõistad kaugelt ära mu mõtted.
Sa mõõdad ära mu käimise ja mu pikali-olemise,
ja kõik mu teed on Sulle tuttavad.
Sõna ei ole veel mu keelel,

kui ennäe – Sina, Issand, tead selle kõik ära.
Tagant ja eest Sa ümbritsed mind
ja paned oma pihu mu peale.
See tundmine on minule imeline,
see on liiga kõrge, et saaksin sellest jagu.

Ps 139