Jüri koguduse kuukiri märts 2021 Nr 53

Ta vastas: „Ma ütlen teile, kui need vaikiksid,
peaksid kivid hakkama kisendama!” Lk 19:40

Jeesus ütles variseridele Jh 8:46: Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat? Kui ma räägin tõtt, miks te siis ei usu mind?

Kas ka meie saame küsida oma süüdistajailt, nagu Jeesus: ”Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat?”. Me oleme ju kristlased, Jumala lapsed, Jeesuse vennad ja õed. Kes me sellistena oleme?

Ühelt poolt on kristlane tervik kogu oma ihu, hinge ja vaimuga. Seega, kui need on harmoonias ja terved, on kristlasega kõik korras.

Teisalt, on mateeria ja vaim, ihu ja hing teineteisega vastuolus, pidevas võitluses. Samas, vastuolu on pigem loomuliku ehk maise inimese ihu ja hinge vahel, ning Jumala lapsel oma maise inimese ja vaimu vahel.

Sellest vastuolust kujuneb välja lõhestunud isiksus – inimeses on 2 mina: maine inimene ja Jumala laps. Kui nüüd kristlane identifitseerib end Jumala lapse minaga, on korras. Samas muutub see teine, maine mina talle võõraks ja tülikaks, sh tülisid ja suhte-konflikte tekitavaks.

Kristlase juurde kuulub selles maailmas olla samal ajal nii õige kui patune. Kas nii peab jääma elu lõpuni? Või annab siin midagi ette võtta? Äkki saaks neid – õiget Jumala last ja patuse maailma mina – kuidagi integreerida, või lepitada?

Kahtlane – ega muidu Jumala lapsed eremiitideks ei kipu. Nad püüavad end teistest inimestest eraldada vaid selleks, et nende maine mina kogemata ei saaks teistele inimestele liiga teha.

Jeesus Kristus andis meile meelevalla saada Jumala lasteks (Jh 1:12). Nagu Jumala igavene Sõna sai lihaks, sündides inimesena siia maailma, nii sünnivad Temas need, kes «usuvad Tema nimesse», igaveseks eluks. Jumala Poeg on tulnud alla maa peale, et maapealsed võiksid Temas saada ülendatud taevasse. Temas on «taevas avatud» ning pärast oma ülestõusmist on Jeesus läinud taevasse, Isa juurde, tagasi, et seal omadele
aset valmistada.