EELK Jüri Koguduse Kuukiri märts 2023 Nr 75

Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Rm 8:35

Jumala Kuningriik on lähedal, meie oma reaalsuse naabruses, on kohalolev, kuid siiski varjatud piiridesse, mida me väldime, ja äärealadel, millede eest me kaitseme ennast. Jumalariigi reaalsus on siin, siiski meie tunneme tungi seda vältida ja ahvatlust seda ignoreerida.

Evangeeliumi tekst (Lk 19) räägib meile loo Sakkeusest, kelle unikaalsus oli selles, et ta mitte ainult ei teadnud, et tal miski puudub, vaid et ta läks seda ka otsima. Sakkeus teadis, et ta elab ebatervet elu ja et ta vajab mingit sorti paranemist. Ta otsis ravi sellele, mis iganes haigus teda vaevas. Kuuldes, et uus ravitseja on linna saabunud, otsustas ta temaga kohtuda. Ta ronis puu otsa, et paremini näha ja ise välja paista. Jeesuse käsk oli vali: „Sakkeus, tule kohe alla, täna ma pean kindlasti viibima sinu majas!” Sakkeus oli saamas paljastatud. Juba süüdi mõistetud oma patu poolt, on ta valmis taluma häbi. Ta sai lõpuks justkui vabaks millestki, mis aheldas teda. Ta võtab õnnelikult Jeesuse vastu oma kodus ja enne kui Jeesus midagi öelda jõuab, Sakkeus teatab talle, et pool tema varandusest läheb vaestele ja kui ta oli midagi omandanud pettusega siis see tasutakse neljakordselt. Ja siis ta kuuleb seda: „Täna on tervenemine =pääste tulnud siia majja!” Nendes sõnades Jeesuselt on kõik, mida ta oli lootnud ja oodanud kuulda. Lunastust ei olnud talle lubatud taevas. See oli antud talle juba nüüd, see juhtus rikka mehe haavatavaks saamise teos.

Nii neile, kes on valmis lõpuaja kohtuks, kui ka neile, kes iga hinna eest seda vältida püüavad, on tulemus sama: keegi ei tea ette, mis ees ootab, kuni piir on ületatud. Häbi on teadlikuks saamine oma piiridest ja nende piiride paljastumine, avalikuks saamine. Kui patt sünnitab süüd, siis süü avalikustumine toob kaasa häbi. Üks eeldab üleastumist lubatud piiridest, teine teeb nähtavaks fakti, et meil on piirid, mis vajavad varjamist. Süütunne kutsub aru andma, häbi avalik ja sotsiaalne sanktsioon kinnitab inimese piiritletust. Häbi ilmneb teadlikusena iseenda piiride avalikuks saamisest. See on ka põhjuseks, miks inimesed püüavad vältida häbi ja hoida piirid peidetuna, sest need on kohad, kus haavatavus saab ilmsiks.

Me elame juba 3 aastat sellises piiripealses kogemuses, kus üksikisikul, grupil aga ka laiemal sotsiaalsel rühmal on tuttav ja teadaolev struktuur lõhutud või kadunud, kuid uus ei ole veel välja kujunenud. See kirjeldab üsna lähedaselt eshatoloogilist kogemust – see on kogemus igapäeva elus, kui pöördumatu kaotus on aset leidnud ja häda võtab võimust, kuid samas sellega kaasneb lubadus, mis annab aluse lootuse sünnile. Kristlase süda kisendab pidevalt Jumala poole: “tule, Issand Jeesus!”