EELK Jüri Koguduse Kuukiri November 2022 Nr 71

„Suured ja imelised on sinu teod, Issand Jumal, Kõigeväeline! Õiged ja tõelised on sinu teed, sa paganate kuningas!” Ilm 15:3

Oli kord poiss, kes elas koos isaga. Nad olid väga lähedased, käisid koos ujumas ja matkamas ning olid üldse kogu aeg üheskoos.
Kui poiss sai suuremaks, hakkasid sõbrad talle üha harvemini külla tulema. Üha sagedamini ei tahtnud poiss, et isa talle trenni vastu tuleks, või võistlustele vaatama tuleks. Ta oli hakanud isa häbenema, sest isa nägu oli teistsugune – see oli armides ja punetav.
Ühel päeval oli poiss sõpradega linnas. Isa tuli neile vastu. Poisi sõbrad rääkisid omavahel: “vaadake, sealt tuleb see jubeda näoga mees!”. Poiss läks sõpradega teisele poole teed. Isa arvas, et teda ei märgatud, ja hüüdis poega. Kui sõbrad küsisid: “kuule, nägid, see mees ütles sulle tere. Kas sa tunned teda?”. Poiss vastas: “ei tunne, ma pole teda kunagi näinudki!”
Saabus õhtu, poiss venitas kojuminekuga. Kui ta viimaks koju läks, ootas isa teda, nagu poiss oligi aimanud. Kui isa hakkas rääkima sellest, et nad olid linnas kohtunud, hakkas poeg vastu ajama, et ei pannud isa tähele. Isa oli aga veendunud, et nad nägid teineteist. Poiss oli pikalt vait, ta ei teadnud,
mida öelda.
“Miks sa ei tahtnud mind tänaval tunda? Miks sa ei kutsu enam oma sõpru koju? Miks sa ei taha, et tuleksin kusagile, kus su sõbrad mind näeksid?” küsis isa, ja jätkas: “kas minu näo pärast?”
Poiss mõtles hetke ja vastas: “jah, sinu näo pärast. Ma häbenen olla sinuga, kuna näed teistsugune välja”.
Äkitselt tuli poisile meelde, et ta polnud kunagi varem küsinudki, miks isa nägu selline on nagu ta on. Ta palus, et isa räägiks sellest.
Isa hakkas jutustama: “sel ajal, kui sina olid väike beebi, elasime koos emaga oma majas, mille olime ise ehitanud. Olime seal elanud ainult mõne nädala, kui ühel ööl ärkasin ning tundsin vinguhaisu. Äratasin oma naise, panin hommikumantli selga ja jooksin õue. Maja põles. Õues märkasin, et su ema ega sind polnud õues. Tormasin kiiresti tagasi põlevasse majja, jooksin sinu hälli juurde, kahmasin su hommikumantli alla, ning jooksin majast välja. Sel teel, läbi leekide, sind kandes, mu nägu põles. Sinu ema ei pääsenudki majast välja. Sellest ajast olemegi vaid kahekesi”.
Poiss istus kaua vaikides, kuni ütles: “kuule, isa, sinul on maailma ilusaim nägu”.