Jüri Koguduse Kuukiri Juuli 2021 Nr 57

Jumal küll ei ole kaugel ühestki meist,
sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme. Ap 17:27-28

Kristlaseks olemine ei tähenda teatud kindlate kohustuste täitmist või lisapunktide kogumist, et Jumalale meele järele olla. Kristlane teab, et vaatamata oma headest tegudest elab ta vaid Jumala armust.

Kristlane on kui kerjus, kes elab saadud andidest, seega peab ta ise olema samuti andja, kes saadu suuremeelselt edasi jagab. Inimene ise ei suuda olla õiglane. Õiglaseks saab ta vaid siis, kui loobub oma nõudmistest ligimeste ja Jumala vastu. See õiglus väljendub palves: “anna andeks, nagu meiegi andeks anname”. See on kristlik õiglus – kui Jumal on meile andeks andnud, anname meie andeks teistele.

Selleks, et teistele jagada, et tunda et jagamine on õiglane, peab inimene kogema küllust, üleküllust, mida lihtsalt peab jagama, sest ise ei suuda kõike seda ära kasutada. Näiteks Armastust? Kui inimene kogeb lõputut üliküllast armastust Jumala poolt, siis, et mitte armastusse ära uppuda, tuleb seda ka lõputult jagada. See ongi kristlase põhitöö – jagada laiali Jumala armastust.

Jumalikku üleküllust kohtame me armulaual, mis ületab lõputult kõik inimese vajadused ja nõudmised. Me jagame, üle maailma, igal pühapäeval igas kirikus Kristust. See on Jumala lõputu enesepillamine. Jumal andis inimestele mitte vaid kogu loodud maailmaruumi, Ta andis ära iseenese selleks, et päästa see tolmukübe – inimene.

Ratsionaalne mõistus leiab olevat absurdne, et inimese päästmiseks tuleb ära anda Jumal ise. Ainult armastaja võib mõista armastuse rumalust, millele pillamine on seadus ja ainult küllus on küllaldane.