Jüri Koguduse Kuukiri juuni 2022 Nr 67

Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm. Ül 8:6
Oli korra teistsuguseid aegu. Siis, kui usuti veel ja tunti: ollakse loodud Jumala näo järele, ei olda mitte juhuslik olend juhuslikul maal, vaid et Jumal on tahtnud iga väiksematki asja. Ka kihulase lendu. Sest see, kes mõtleb, et kõik juhtub kogemata mingi asja tulemusena, mis samuti on sündinud kogemata, on ka ise ainult üks kogemata ellusattunud äpardus.
Oli korra teistsuguseid aegu. Päevi, kus inimene küll teadis, et ta on vaid tühi anum, milles iseendast pole veel midagi. Aga ta oli kallis endale, sest Jumal oli teinud temagi. Nüüdseks on inimene selle unustanud. Ta kogub asju, otsib tunnustust, võitleb kaltsude pärast. Sellepärast Jumal ütleb: minu vaim ei pea viibima neis, sest nad pole muud kui aganad, mida tuul ajab laiali.
Oli korra teistsuguseid aegu. Siis, kui inimene ei läinud sajandite prügimäele, vaid astus Jumala ette, siis, kui inimene ei igatsenud seda, et teised tast lugu peaksid, vaid et Jumala silmad oleksid rõõmsad, vaadates talle, ja Jumala suu naeraks, kuuldes kõnelevat inimest. Siis paluti, et Jumal puhuks oma hingeõhku inimese kehha ja teeks ta elavaks. Ei tahetud muud kui Jumala vaimu, ja tema väge. Väge, mis on päikesel, ja võimu, mis elab tuules. Või soojas õhtus suvise pööripäeva aegu. Sest inimene elas alles siis, kui ta oli saanud Jumala vaimu.
Kes läheks nüüd Jumala juurde, kes võtaks kätte palverännakule minna vaimu maale? Võib olla, et ei ole ühtainustki terves maailmas. Aga olgu see nii, teed me teame ja see pole mitte see põlatav, imal ja iganenud, vaid alati uus ja ikka roheline. See kes ei kogu endale austust ja kaltse, sellele annab Jumal oma vaimu.

Mõtteid Uku Masingult