Koguduse kuukiri – Detsember 2020 – Nr 50
Eks see ole murda oma leiba näljasele ja viia oma kotta viletsad kodutud, kui sa näed alastiolijat ja riietad teda ega hoidu oma ligimesest? Js 58:7
Ühhel talwepäeval, kui lund kottiga mahha aeas, istus üks kunninga proua omma kuninglikko lossi akna peal ja õmbles. Kui ta seal ikka õmbles ja sedda immelikko lumme saddo watas, mis kui weiksed walged linnukessed taewast mahha lendasid, pistis ta koggematta nõelaga omma sõrme sisse ja sealt jooksis kolm tilka werd lumme sisse. Kui proua neid werre tilkasid näggi, mis walge lumme sees kui kolm taewatähte wälja näitasid, mõtles ta isseenneses: Oh olleks mull üks laps ollewad, walge kui lummi, punnane kui werri ja must kui kallew. (Saksa keelest esma-tõlkinud Ernst Muhel 1867)
Rahvusromantismi aegsed muinasjutud on kujundatud pühapäevakooli piiblilugude baasilt. Kas võtame Okasroosikese, Lumivalgukese, Lumekuninganna või muu nendetaolise loo, kohe on selge, kes on kes: kuri kuninganna on saatana esindaja, prints on Kristuse esindaja, noor neiu on kristlane. Okasroosikese loos neiu ei sure, vaid jääb 100 aastasesse unne, Lumivalgukese loos magab surma-taolist und Lumivalguke, kristallkirstus. Mida see meie kohta räägib? See näitab – kuigi me oleme seda püüdnud igati unustada ja oleme maskeerinud mõistujutud muinasjuttudeks – et me kipume juba paarsada aastat vajuma vaimsesse letargiasse, poolunne, kus oleme pühendunud maailmale ja unustanud Jumalariigi. Just meie, kristlased.
Mõlemad esiletoodud muinaslood lõpevad sellega, et lõpuks ikkagi kuningapoeg saabub, ja suudleb uinunud neiut, ning neist saab pruutpaar. Me näeme, et unnesuikunud printsess ei ole võimeline ise unest ärkama, ennast unest äratama, sest kurja väe mõjuvõim on niivõrd suur, millest inimene ise jagu ei saa.
Ainult Kristuse suudlus äratab kristlase üles. Sellele järgnevad Talle pulmad, kus kristlased on pruudi rollis ja Kristus on peig, ja kõikjal on Jumala rahu ja rõõm.
Püüdkem kasvõi läbi une palvetada, et peig tuleks kiiremini, „Issand Jeesus, tule!“